Oli ka selline aeg, kui Tartust otse Saaremaale sõita ei saanud. Öösel kell 12 või 1 ajal istusin Tartus bussi peale ja varahommikul jõudsin Virtsu. Siis kobisin koos kompsudega praamile ja Kuivastus ootas kõiki liinibuss. Öisest magamatusest oli tuju nullis, aga kui kohalikud bussis oma kiiksuga jutte hakkasid rääkima, sain kohe suurest naerust virgeks. Nii jõudsingi ma MUHU kolhoosi täiesti reipama. Elama pandi mind Linnuse külla, kus perenaiseks oli Liine ja peremeheks ühe jalaga mees, kes oli üle saare tuntud nahkade parkijana. Seal oli igas suhtes väga tore elamine ja tänu sõbralikule pererahvale ka mingi klubitaoline kokkusaamise koht. Õhtul kirjatööd tehes oli lausa raskusi keskendumisega, sest rõdu peal räägiti nii huvitavaid jutte kohalikus mõnusas murdes. Näiteks terve seeria Tormilinnu kolhoosi Muuli Juuhanist, kohaliku Keskküla nimelise mehe külaskäigust Kanadasse oma kirjanikust õe juurde jne. Õppisin isegi nende kombel sõnu veidi venitades rääkima!
Nüüd kui Saaremaale sõidan, meenutan alati kahte enda tööga seotud kohta. Kuivastust tulles on vasakut kätte kraavitatud kultuurheinamaa, mille keskel voolab Soonda jõgi. Proove võttes oli tarvis paarikümnest väiksemast kraavist üle hüpata ja siis teiselt poolt jõge sama moodi tagasi tulla. Silda aga kusagil ei paistnud olema. Võtsin siis ennast ihualasti, panin kogu varanduse seljakotiga pea peale ja kõndisin sellest laiast magistraalkraavist (alles nüüd vaatasin kaardi pealt, et tegelikult on jõgi!) lihtsalt läbi.
Teine selline koht on Hellamaa teerist. Hommikul viis agronoom mind vajaliku põlluni ja lubas lõuna ajal nimetud teeristile järgi tulla. Töö oli küllalt raske, ilm aga palav. Võtsin endalt riideid järjest vähemaks, jättes neid eelnevalt paika pandud kastidesse maha. Kuna tegemist oli inimtühja soo ja kadarikuga, panin ka oma viimase pluusi seljakoti taskusse ja jäin pesu-rinnahoidja väele. Kui aga tahtsin enne teeristile jõudmist pluusi selga panna, oli see kadunud. Nii ma siis seisin seal suure tee ääres üle poole tunni roosa rinnahoidja väel. Hea veel, et kaitsevärvi püksid ja kummikud jalas olid! Peitu ei saanud ka minna, sest siis ei oleks agronoom mind kätte saanud. Praami pealt tulnud autojuhid aga lehvitasid mulle naeruste nägudega.
Nüüd jääb veel rääkida Hiiumaast, kuhu me läksime koos lastega Orissaare majandi lõpetamise järel. Seal oli meie päralt suur kahekordne kivimaja (vist endine meieiei?) Käina teeristil. Lapsed said jälle malevasse tööle, kuid sealse töökorralduse kohta ei saa midagi head ütleda. Sellisel kombel õpetakse noori ainult looderdama. Kui olin nende töökohaks oleval põllul proove võtmas, siis seal lihtsalt mürati, korjati kraavi servalt maasikaid või kolati lähedal olevas metsas. Mingit palka nad sealt ka said, kuid ma arvan, et ilma asjata. Ainsaks kiitust väärivaks ettevõtteks oli kohaliku majandi bussiliiklus, millega toodi tööinimesed keskele kokku, kust nad said ümber istudes hõlpsasti vajalikku kohta sõita. Kahes malevas töötatud palga eest ostsid Tiiu ja Anu kahe peale ühe jalgratta.
Veel meenus korter Tartumaal Ahja mõisas, kus ma alguses õige mitu ööd magada ei saanud. Ilmnes, et samas toas oli varem elanud salaviina müüja, keda siis nüüd ägeda kolkimisega püüti üles äratada. Üldiselt on aga alati usaldusväärseim infoallikas KNR (keegi naine rääkis) ja kui see ümbruskonnas tööle hakkas, ei tülitanud mind enam keegi.
Postitused
3 kommentaari:
See oli igavesti ilus punane jalgratas ja siis minu mäletamist mööda ostsime me Anuga endale veel kaunid sitsikitlid ka enda teenitud raha eest. Hiiumaal elasime tõesti vanas meiereis ja seal õppisime siis Anuga ka viimaks rattasõidu hoovi pääl miski vana kohaliku jalgrattaga selgeks.
Kõigepealt said ostetud Orisaare kohalikust poest kõplad (minule helerohelise varrega ja Tiiule kollase varrega punased kolmnurk kõplad - oma teenitud raha eest maksime emale pärast kinni) ja pärast kõplaga teenitud raha eest ostsime omale sitsikleidid (väga ilusad olid - minul punaselilleline, volangidega õlal) ja tennised ja nii me Hiiumaale sealt läksimegi (aa enne saime ka villisega sõitu läbi mere koos juttudega uppunud loomadest).
Hiiumaal olime meierei kohal, jah. Seal oli esik + köök + tuba = korter klaasidega välisuksega. Köögis oli kraanikauss, aga vett ega äravoolu ei olnud, küll aga välja viimata solk. Kõikjal vedelesid eelmise töölise mahajäetud haisvad asjad. Täiskustud pükste taskust pudenenud kopikad said kuuma veega üle kallatud, sisse seebitatud ja lõpuks kahe vahel ära jagatud. Terve päeva koristasime Tiiuga + ema õhtul veel. Tigedaks ajas, et kõigepealt oli meid juba majutatud nn luksmajutusse, kus isegi mini-külmkapp oli, sohvadest rääkimata ning seal me olime alles ju koristusaktsiooni teinud (vahet polnud kui korras - ema põhimõte oli, et kõik pidi üle küürima).
Maja tegelikult oli põnev. All olid kõik igasugu masinad veel alles ning peitust sai mõnusalt mängida. Õue peal oli kaev, kust võetud vett me Tiiuga võidu jõime nende sinise äärega suurte tasside seest, mida veel Riia tänaval praegugi kasutusel (mina tavaliselt võitsin ja Tiiu irvitas pärast mu valutava kõhu üle :).
Sealsamas teeristil oli bussipeatus, kust leidsime põõsast meeste jalgratta. Tiu õppis sellega sõitma kah, aga mina, kes ma olin pikkuses sellises, et sain sõita vaid "jalg pulga alt", sain vaid veidi muhke ja marrastusi ning loobusin.
Oma jalgratta unistus oli suur. Kohaliku tüdruku väikeste ratastega kokuka "Desna" pakiraamile kinnitatud ostukorvis oskasin küll juba tasakaalu hoida. Noh, umbes seni kuni kitsal külateel veoauto vastu tuli.
Sealsamas meierei teisel korrusel, kus klassikalised kollaste võredega reformvoodid olid, lõikas ja leotas ema mu sukkpükse ilma nahata säärte küljest ära (olin otsustanud oma haavatasaamist puuvillaste sukkpükstega varjata, sest pakiraamil sõitmine oli rangelt keelatud).
Oma arust ikka käisime tööl ka, üle pea ulatuva heinapõllu tuli "koju" tagasi tulla. Muidugi Orissaare hullu korra ja vagude tabeliga võrreldes sai Hiiumaal vist kole vähe raha. Tiu oli Saaremaal minust rohkem teeninud, aa Hiiumaal saime peaaegu võrdselt. Jalgratas maksis vist 80 rubla, millest isa maksis poole. Kokkupandav "Saluut", punane ja suurte ratastega, isa poolt lisatud mootorratta tahavaate peegliga.
Aga see must kass, kes poolel teel Kärdlasse oli ära surnud ning hambad irevil keset asfalti lebas - see vist jäigi tolle tee pealt koristamata...
Tore, Anu, et sa sellest nii palju kirjutasid! Mul on see ka väga selgelt meeles, kuid solvumise tunne ei lubanud asja kirja panna: miks meid sealt kenast kohast ära viidi, kuigi teie olite kogu selle joodikute laga kenasti ära koristanud! Aga hakkama me seal teede ristil olevas meiereis ka saime. Esimene koht oli ju suurtele sakstele prassimiseks mõeldud.
Postita kommentaar