Küll ajab hinge täis, kui arvuti kokku jookseb või kiiresti soovitud lehekülg lahti ei lähe! Loen iga päev lapselapse Anni blogist, mida ta seal teises maailmajaos, Lõuna-Ameerikas, teeb ja vaatan pilte kohtadest, kus ta käis ja söökidest, mis ta sõi.
Aga äkki tuli meelde, kuidas mina oma lapse Kai, Anni ema, kohta ca 25 aastat tagasi terve suve teateid ei saanud, sest ta oli kusagil Lõuna-Siberi kandis geoloogia praktikumis. Veel meenus, kuidas ma ise ca 50 aastat tagasi Tšitaa oblastis terve suve taigas samal praktikal olin. Ei teadnud mina, mis kodus toimus ja ei teadnud vanemad, kas ma veel elus olen. Kodust lahkusin aprilli keskel ja alles septembri lõpus jõudsin oblasti keskusese, kust sain koju helistada. Imekombel oli siiski kuuldavus nii hea, et ema ja isa lausa ehmatasid ja küsisid, et kas ma kõrvalt toast räägin. Mul oli siis aga koju sõita veel 5 päeva rongiga Tšitaast Moskvani ja 2 päeva sealt edasi koju.
Aga mis on nüüd? Ameerika Ühendriikides elava lapse Epuga võin kasvõi iga päev telefoniga rääkida või msn vahendusel suhelda. Mõni nädal tagasi helistas minu imestuseks 6-aastane lapselaps Selene mulle oma isikliku mobiiltelefoniga, et tere vanaema, mis seal kodus teed kah.
Meie, Tauride perekonna, koduse lauatelefoni saime alles vist 1963. aastal ja ainult tänu sellele, et tuntud neuroloog doktor Ernst Raudam nõudis, et Tartu parimal sanitaarlenduril Otto Tauril peab olema kodus telefon. Muidu ei saa teda ruttu kiiret abi vajava patsiendi juurde saata. Nüüd on mul 3 tuba ja 3 lauatelefoni (sama numbriga), lisaks veel mobiil. Igal neljal tütrel on oma mobiil ja nüüd siis kõigil viiel tütretütrel ka. Progress, ja see kõik suhteliselt lühikese aja jooksul!
Postitused
3 kommentaari:
Mul oleks nagu meeles küll Kai saadetud postkaardid, kuhu OK oli pääle kirjutatud. See pidi tähendama, et temaga on kõik korras. Huvitav, kust Kai neid siis saatis?
Algpõhjus oli proosaline - 11 klassis läksin mägimatkale Kirgiisiasse (Kõrgõstan)Kohalik rong peatus mõnes teivasjaamas vaid loetud minutid ja see kulus kohalikku postkaardi muretsemiseks, aadressi kirjutamiseks ja sisuks siis saigi vaid OK. Nagu ema kirjutas, et reisimuljeid on mõnus lugeda, aga see oli nn Maslovi püramiidi kohase alumise otsa esmavajaduste rahuldamine ehk lihtteavitus emale-isale, et olen alles ja kõik hästi. Pärast hiljem, kui aega oli, saatsin ka lühikesi OK kaarte sest palju sa ikka väikse paberitüki peal mahud muljetama.
See on tekalt tõesti usukumatu kui kiirelt asjad muutuvad. Nüüd on isegi kõige väiksemal sugulasel oma telefon :)
Postita kommentaar