Mina kui mullauurija V osa

Seekord tuleb juttu abilistest. Kahtlemata oli neist koloriitseim Massiaru mees, kes oli osa võtnud vabadussõjast. Ega ma varem polnud suurt kursis selle vabadussõja käiguga. Tema käest kuulsin ma, kuidas meie mehed olid olnud Riia all. Siiani meenub südamest tulnud kirumine : "Need kurradi inglismannid! Veel pool päeva, ja Riia oleks olnud meie oma! Aga need raisad tulid oma laevastikuga meie vetesse ja andsid käsu Riia alt tagasi tulla". Veel ei leppinud ta sellega, kuidas Eesti ja Läti piir paika pandi ja näitas mulle metsas piiripunkte, mis olid lätlaste pandud. Nende pool oli tsemendi sisse valatud vapp alles, kuid meie poolel oli sile post. Aga see kaasik, kus me olime, olevat tema vanaisa istutatud ja siis Eesti valitsuse poolt lätlastele antud.

Tema oli sõjas olnud relvahoidja ametis. Siis, kui nad olid asunud kusagil Võru kandis, tulnud kolmele mehele vastu mustlane, kes ennustanud neile poole pätsi leiva eest tulevikku. Temale oli ütleldud, et enne kui päike teist korda looja läheb, saad sa koju minna. Teine mees saanud kohutava teate, et enne kui päike kolm korda loojub, saad sa surma ja kolmandale mehele, kes oli sealt samast lähedalt pärit, ütlenud, et enne sõja lõppu sa koju ei saa. Mehed olid itsitanud, kuid paari tunni pärast kutsutud jutustaja ülemuse juurde ja antud mingi relv (mille nime ma muidugi olen unustanud) kätte ja kästud Pärnusse parandada viia. Loomulikult käis ta siis ka Pärnumaal asuvast kodust läbi. Kui ta kolme päeva pärast korda tehtud relvaga tagasi tuli, selgus et juhuslik kuul oli selle teise mehe tapnud. Kolmanda mehe kohta ta täpselt ei teadnud, aga seni kui nad koos olid, polnud see mees küll kodukohta saanud.

Kui ma Tartumaal Tammistus korteris olles proove võtsin, oli seal samas majas õpilasmalev ja mulle anti abiliseks 7. klassis õppiv Tartu koolipoiss. Hobust rakendada mina eriti hästi ei osanud ja tema hoopiski mitte. Korra läksime heinamaadele proove võtma ja jätsime hobuse kõrgele mäe otsa ootama. Järsku nägime, et seal oli ainult vanker! Lähimast laudast sain agronoomile helistada, kes tuli veoautoga meile järgi. Vanker kinnitati ohjadega auto tagaluugi külge ja nii me siis paljude nägijate naeru saatel koju sõitsimegi. Hobune aga ootas meid rahulikult tallis! Tegelikult tahtsin ma hoopis midagi muud kirjutada - see koolipoiss andis mulle vabadussõja kohta sellist informatsiooni, mida ma ei enne ega pärast kuulnud ei ole. Küll oleks huvitav teada, kes ta praegu on, kas läks ülikooli ajalugu õppima või sai temast tänapäeva vabadusvõitleja. Üldse oli see tore seltskond, see EÕM. Karnevaliks andsin oma abitöölisele enda kleidi selga, värvisin tal huuled ja kulmud ära. Tal olevat peol suur menu olnud.

Raplamaal Kaiust mäletan vähemalt oma 16-aastase abitöölise nime - Villu. Sõidukiks oli meil 2-rattaline nn. arsti kaarik. Proovide võtmisel oli Villust vahel abi ka, kuid enamiku aega ta põõnas kerratõmbunult kaariku esiotsas. Minu, kui põldudel käija, suurimaks nuhtluseks olid koerad. Kui mõni oli üksinda, siis sai veel hakkama, aga Kaius tuli mulle korraga kallale kaks koera. Suure hirmuga hüüdsin Villut endale appi, kes siis neid maast haaratud mätastega pildudes mind ära päästis. Mõtlema hakates hakkasin häbenema: ise olen mitme lapse ema ja kustun teiste inimeste lapse ennast päästma. Sellest momendist peale võtsin ette uue taktika - ma ei tohi enam koeri karta. Nii kui mõnda nägin, hakkasin endale sugereerima, et mina olen kõvem. Mul on kummisäärikud jalas ja terava otsaga raudpuur käes, millel vee jalatugi nagu relv külge keevitatud. Kui mõni peni hammustada tahab, löön ta maha. Nüüd on nii, et kuigi puuri enam käes ei ole, aitab tugev sugereerimine + koerale käe nuusutada andmine. Siiani pole õnneks pureda saanud.

Veel meenutan toredaid abilisi, noori naisi Pärnumaalt Arest ja Kullamaalt, kellega olen ka hiljem kokku puutunud. Üheks omapärasemaks abiliseks oli daamiliku riietuse ja olekuga naine Haibas, kelle hüüdnimeks oli Koroleva. Kui mul mullaproovide kast seal põlluservast ära varastati, lasksime tema initsiatiivil küla peale jutu lahti, et ma olen nõid ja võin vargale kätte tasuda. Paari päeva pärast oligi see, tavaelus piimapakkide kast, Leelo Tungla ema ukse taha pandud, kust ma ta siis kätte sain.