Meid, mullauurijaid, oli alla 20 inimese ja Eestimaa oli meil nii ära jaotatud, et Tartu grupp sai enamuses Lõuna-Eesti majandid ja Saku rahvas Põhja-Eesti. Ring riigile sai peale 5 aastaga ja siis hakkas asi jälle uuesti. Mõnes kohas, näiteks Saaremaal, sai isegi 3 korda käidud.
Algul oli asi nii salastatud, et kahe kõrvutioleva majandi plaani ühele inimesel ei usaldatud. Hiljem olid kolhoosid-sovhoosid nii suured, et seda printsiipi ei saanud enam rakendada. Aga see asi ikka jäi, et kaart polnud täpne. Kohanimesid kaardil ei olnud ja need tuli endal kohe majandisse tulles juhtkonna abil peale kirjutada, muidu oleks kohalikega suhtlemine küllalt raske olnud. Teed ei läinud ka alati õige nurga all ja nende suhtes oli mõni majakastikene ikka teise otsa peale pööratud. Nii naabermajandi kui ka keskel oleva võõra maa plaani asemel oli valge laik.
Kamara sovhoos ulatus sopina Lätimaa sisse. Tööliseks anti seekord mulle noor traktorist, kes oli majandis vähe aega töötanud ja kellel olid joomise pärast load ära võetud. Sõitsime motorolleriga just sinna lõunasoppi proove võtma. Keset majandi maad oli riigimets ja selle taga olid veel põllud. Metsas (valge laigu peal) hargnes tee viieks haruks. Valisime neist huupi ühe ja jõudsimegi põldudeni. Poiss ühel pool külavaheteed, mina teisel, võtsime kõrvuti proove. Järsku leidsime, et miski asi ei klapi, kraavid teistmoodi ja talud ka. Ühel aiamaalapil küürutas vana naine kartuleid võtta. Peitsin kaardi mappi ja läksime tema käest küsima, et kuidas sinna Laatre külla sõita. Kanges läti aktsendiga eesti keeles vastati, et see on seal Estimall. Minge sinna metsa ja keerake esimeselt teeharult vasakule. Olime terve tunni asjata tööd teinud ja Lätist võetud proovid tuli metsas maha kallata.
Samas majandis juhtus ka teine apsakas. Enne koju sõitu panin mullakastid osakonna kontori trepile virna, sest meie asutuse auto pidi neile järgi tulema. Kui proovid Sakku laborisse jõudsid, selgus et ülemises kastis olnud proovidest oli paari koti sisu maantee kruusaga asendatud.
Aastaid hiljem olid proovide kastid Ülenurmel majandi garaažis, kust nad meie inimeste poolt ära viidi. Alles mitu kuud hiljem kutsuti mind Sakku aru andma, et tervel real proovidel (mitme tööpäeva jagu) olid kõik näitajad maksimumis ja mind süüdistati, et olen proovid ühest kohast võtnud. Siiani (20 aastat hiljem) ei suuda ma Saku juhtkonnale (Meida, Vahur, Milvi S.) andestada, et nad mind ei usaldanud. Ma oleksin idioot olnud, kui oleksin proovid väetisehunnikust võtnud. Kes selle tembu mulle laboris korraldas ja mispärast, jääb siiani salduseks, kuigi ma aiman, kes see võis olla. Kuna mul sellepärast ka aastapreemia ära võeti, andsin asja kohtusse. Kohus oli olnud lausa farss, sest ise ma ennast sinna kaitsma ei läinud ja asja seletasid ülemused nii nagu nemad tahtsid. Summa polnud ka nii suur, et selle eest rohkem võidelda, kuid kogu minu usaldus ja austus väetistarbe laboratooriumi juhatuse vastu on sellest peale kadunud. Seda aastatepikkust tööd ja kollege meenutan siiani hea sõnaga.
Postitused
2 kommentaari:
Mulle meeldis emaga vaga kaasas kaia,sest maavanaema meil polnud ja nii ponev oli ju igasugu taludes elada. Koerad ja lehmad ja maalapsed. Mallega Saaremaalt olime kirjasobrad veel aastaid. Kai maletab kindlasti tapsemalt.
Seda kohtulugu ma mäletan väga värvikalt, sest ise käisin ka seda arutelu kuulamas. Meeles on see, kuidas süüdistaja kasutas ohtralt nõukogude paatosega vürtsitatud termineid. See oli kummaline, sest ma polnud sinnani eriti kuulnud, et ajalehes trükitud nõuka retoorikat ka tavaelus kasutatakse - seda nii otses kui kaudses mõttes. Et see oli minu silmade avanemise moment - teretulemast täiskasvanute maailma. Emast tehti kui nõukogude vaenlane, kes oma tahtlikult valede mullaproovide võtmisega tahab nõukogude põllumajandust kahjustada. Kui asi jõudis selle punktini, et süüdistaja paatoslikult teatas, et kahju kannavad ju ka need töötajad, kes pärast valede andmete põhjal peavad valesid väetise väärtusi arvutama, siis ei pidanud ma vastu ja hõikasin kohapealt, et see töötaja on ka minu ema, sest see on osa tema talvisest tööst. Ma ei mäleta enam, kas mind visati siis kohe kohturuumist välja või öeldi midagi sellist, mis pani mu suu kinni. Igatahes peale seda ma mäletan vaid omaenese mõtteid asja absurdsuse üle mõtisklemas. Ja pidin tunnistama, et õiglust kohtumajas ei leia. Siis ma muud kohtuvärki kui nõuka oma muidugi ei teadnud üldse olevat. Õnneks mu hilisemas elus pole pidanud seda ka mitte enam testima ja loodan, et see nii jääb....
Postita kommentaar