Puhkus Võrstjärve ääres. Konnaküla.

Kui Rannu apteegi juurest järve poole sõitma hakata, siis veidi enne Konnaküla keerab väike soine tee vasakule ja seal siis see Petrovõhhide ja Kallingute uus suvila asuski. Maja oli küllalt suur palkhoone, kus tubadega ühe katuse all oli ka rehealuse moodi ruum. Viimasesse ehitas Kolgi Allu oma perele toa. Meie pere jäi jälle telgiinimesteks, kuigi Ott oli Allu suvitustoa kõrvale tehtava ruumi peamine ehitaja. Meestel oli seal tore olla, sest alati oli midagi teha - kuna palkseina sisse aknaid saagida, kuna Savilasse, mis kujutas endast kunagise lauda varemeid, katust või aiamööblit meisterdada. Seenemets oli ka samas, kuid järve juurde tuli tükk maad üle soise ala kõndida. Petrovõhhi Aleksei laskis ka tiigi kaevata, kus käisime suplemas. Tema kaasa Liisi aga tegeles aiandusega, s.t. et jälle talle ei meeldinud mõned lilled nendele istutatud kohas ja ta pidi need tingimata mujale ümber istutama. Miskipärast meenub lühikestes pükstes veidi kõverate jalgadega Aleks oma kiire kõnnakuga ja hüüdega - Liis, Liis, kas midagi on vaja teha! Kui käsku ei olnud, siis mindi kalale. See Savila ei saanud ilmaski valmis, kuid lõkkeõhtuid seal peeti, ja nädalalõppudel küllalt suure seltskonnaga. Oli aegu, kus naised lastega olid suvilas ja mehed käisid Tartus tööl. Nii Otil kui ka Aleksil olid mõlemal madala põhjaga ja "õlgkatusega" Audid, Otil must 1939. a. mudel ja Aleksil tumeroheline uuem masin. Allul oli ka auto, kuid tema enam tööl ei käinud.

Kõige kohutavamaks seal viibitud ööks oli suure augustitormi aeg, mille aastat ma ei mäleta (1967?), kuid terve Eesti hakkas peale seda suurel hulgal suvilaid ehitama. Metsakoristuse eest maksti peale ja puumaterjali said tasuta omale. Õnneks oli maja ümber ainult võsa ja metsa pool männinoorendik. Ükski puu meie poolele ei langenud. Üks külalistest pidi järgmisel hommikul Tallinnasse sõitma ja tal oli selleks kulunud terve päev, sest mitmel pool tuli oodata, millal puud tee pealt ära koristatakse.

Selles suvilas ei olnud elu enam nii vaba kui eelmises, sest nn. omandisuhted tegid selle veidi pingelisemaks. Kuigi mingeid otseseid pahandusi ei olnud, tuli siiski arvestada peremeeste soovidega. Peale meie, s.t. Tauride siis veel 4-liikmelise pere, olid telgiinimesed ka Merike ja Vello Lään oma lastega. Peale seda, kui sain kuulda, et mõnikümmend meetrit meie telgist eemal asuvas sauna ümbritsevas vaariakavõsas oli rästiku kodu, hakkasin oma laste pärast veidi kartma. Nimelt on ussid väga paikse eluviisiga ja nende rännutee paarikümmend meetrit naljalt ei ületa, kuid meie telk jäi just nendesse piiridesse. Teine perekond rästikuid elas Konnaküla teelt sisse sõitmise kohas. Mõne aja pärast vahetasime koos Kolkide ja Läänte perega suvilakoha veidi põhja poole Õlletehase puhkekodusse. Peale Aleksi surma ostis selle maja dr. Boston. Liis koos tütre Üllega kolisid Tallinnasse elama.