Positiivseks asjaoluks puhkekodus oli see, et enamus tehase juhtivast koosseisust, eesotsas peainsener Valter Lambiga, ei omanud isiklikku suvilat ja puhkas koos rahvaga. Milline hea idee neil pähe tuli, see ka ellu viidi. Ei saanud olla nii, nagu praeguses riigikogus, et suured saksad tegelikult ei teagi, kuidas lihtrahvas elab ja privileege rakendatakse ainult enda suhtes. Seal osati kogu seltskond, kes aga ainult soovis, ühistele üritustele kaasa haarata. Koos ehitati tenniseväljak, korraldati bridgeturniire, osteti vesijalgrattad, sõudepaadid, mootorpaat ja oli ka purjekas, millega võisid need sõitma minna, kellel olid kapteni paberid. Üheks huvitavamaks ettevõtteks oli veesuuskadega sõitmine. Valteri auks tuleb ütelda, et tal oli visa sportlase hing. Kohalike vaatlejate jutu järgi katsetas ta sõitu vähemalt 30 korda ebaõnnestunult, kuid siis jäi suuskadele püsima. Sama asi oli ühe priskevõitu poisiga, kes praegu on vabariiklikult tuntud südamearst Margus Viigimaa. Oli ilm milline tahes, ikka oli järve peal näha, kuidas Margus purjelauaga ümber läks ja siis visalt uuesti selle püsti ajas. Bridge korraldajaks oli ornitoloog Sven Onno. Maksimumiks oli 8 lauaga turniir, kuid tavaline paari lauaga mäng käis iga õhtu. Korraldati ka karnevale. Meenub kord, kui algas äikesevihm ja hobuseks kostümeeritud abielupaar Leolad lahku läksid. Kiku kartis nii koledasti müristamist, et tema kui hobuse tagumine pool, jooksis tuppa voodi alla peitu ja pea, s.t tehase kunstnik Leo Leola, jäi üksinda tantsusaali. Võrratu koomik ühistel üritustel oli direktor Pallo Heino. Siiani tuleb naer peale, kui meenutan tema näitlikku esinemist madalas kaldavees teemal, kuidas lehm magamast üles tõuseb. Seljas oli tal siis läbimärg lohvakas sitsist naiste öösärk.
Ilm Võrtsjärve kaldal oli sageli päiksepaistelisem kui mujal. Pilved kogusid järvest vett ja vihm sadas alla alles mitukümmend kilomeetrit kaugemal. Polnud harv juhus, kui Tartusse helistades kuulsid, et seal sajab, kuid meil päike paistis. Võrratu tervisetaastaja oli ka männimets, mille keskel need 3 maja asusid. Tänu meeldivatele tingimustele ja juhtkonna organiseerimisele käis seal ka mitmes mastaabis külalisi nii Eestist kui isegi Moskvast. (Viimased olid väga olulised tehasele mitmesuguste privileegide taotlemisel!) Olen näiteks koos Paul Keresega purjekat värvinud, kui ta oma abikaasa ja tütrega seal puhkas.
Korra tulid tehasele külla kolleegid Leedumaalt ja loomulikult toimus nende auks pidulik õhtusöök ja ööbimine puhkekodus. Järgmisel päeval pidid nad Saku õlletehast külastama. Hommikul anti külaliste käsutusse logu sõnnikuhaisune buss, millega siis lubati neid paarisaja kilomeetri kaugusel asuvasse meie pealinna kohale viia. Kõik olid muidugi solvunud ja nördinud, seda enam et ka Tallinnasse viiva tee algus oli selline tolmune ja auklik. Paari kilomeetri pärast, Kureküla lehmalauda juures, teatati, et buss läks rikki. Kõik ronisid maha, aga ennäe - teisel pool lauta ootas Tauri Ott stardivalmis lennukiga, mis neid kõikide suureks rõõmuks otse Sakku kohale viis.
Ilus elu kõikide jaoks hakkas manduma siis, kui inimesed rikkamaks said ja sinna otse puhkekodu külje alla kerkis suvilate kooperatiiv. Nagu suur ettevõtlik Lampide pere, nii hakkasid ka teised tehase inimesed igaüks oma suvila juures nokitsema ja puhkekodu eest hoolitsemine jäi unarusse. Mõnda aega tegutses puhkekodu edasi, kuid siis hakkasid ka hooned lagunema. Praegust situatsiooni ei tea, kuid mõned aastad tagasi seal käises oli küll kurb seda vaadata. Aga mälestused on küll minul ja arvatavasti ka minu lastel suurepärased.
Postitused
3 kommentaari:
Enne, kui perekond Lamp tenniseväljaku rajas - mis teatavasti on individualistlik spordiala, oli sellel samal platsil iga õhtu äge võrkpallilahing. Sellest mängust võtsid kõik osa ja siin ei lugenud pagunid vaid puhas pallimängu oskus. Mäng käis kuni päikeseloojanguni ja siis mindi ühiselt järve ujuma - nii platsilolijad kui servas kaasaelajad
No mis ma oskan oelda, olid kuldsed ajad, vanemad mangisid paev labi bridget, lapsed kanastat ja olid muidu ysna vaba kaigu peal.
Monus mannimetsa lohn ja koik oli hoopis meeldivam kui peoneerilaagris.
Taadaga sai angerjaid pyydmas kaidud ja isegi soudepaatidega pilliroos sahistatud.
Sellest ajast on mul isegi yks tamiil ja ongekonks alles.
Ysna vaba ja monus elu oli.
Laste seas oli muidugi ka samasugene enesekehtestamine nagu taiskasvanute juureski.
Keda peeti imelikuks, kellele heideti liigset teistsugusust ette. Avalikult olid muidugi koik yks suur pere.
Kokkuvottes vaga meeldivad malestused, kui muidugi poleks sunnitud nousid pesema :)
Ja siis teismelisena meeldis mulle veel see, et mu sobranna Mai Loogi vanemate suvila ei olnud nii vaga kaugel, Trepimael. Korra vist sai vanemad sirgeks raagitud ja kaisime seal kylas. Ja siis paris "suure" inimesena sai mooda jarveaart paar tundi kahlatud ja Trepikal peol kokku saadud.
Postita kommentaar