Kui Eesti noortel purilenduritel tuli aeg sõjaväkke minna, siis oli neil ainuke võimalus oma lemmikerialaga edasi tegeleda, astuda ohvitseride kooli. Ega sinna pääs ka eriti kerge ei olnud, palju sõltus nii enda tervisest kui ka sõjakomissariaadi soovidest ja Moskva tahtest. Meenub stseen Tartu raudteejaamas, kui trobikond neiukesi ja ka poiste emasid saatsid kümmekonda lenduriks saamise sooviga Tartu noormeest Moskva rongi peale. Kuna me saatsime ühte ja sama inimest, siis kohtasin ma seal esimest korda ka oma tulevast ämma. Ümberringi emad halasid, et lapsed peavad nüüd kroonusse minema, kuid Mammi (Helene Taur sen.) ütles teiste mammade pahameeleks, et seda on nendele just vaja. Kuidas neist muidu mehed saavad, küll sõjavägi õpetab elus iseseisvalt tegutsema ja mees ei pea kogu aeg ema põllepealte otsas rippuma. Kõik ei saanudki lennukooli. Minu teada Aarne Linki ei võetud sellepärast, et ta oli liiga pikk. Olevat küll mõõtmisel küüru selga tõmmanud, kuid arstide terav pilk märkas ära. Jaansoni Lui ja Tauri Ott tahtsid minna hävituslendureiks ja ka esimesel korral olid sunnitud miskipärast tagasi tulema. Järgmisel katsel proovisid nad Kirovogradi pommitajate kooli minna. Sinna nad said ja nii edukalt kiitusega lõpetasid, et neil lubati valida tulevase töö asukoht. Selleks saigi Leningradi sõjaväe ringkond, kust neid kui väeosa eesrindlikke lendureid kuhugi mujale edasi ei saadetud. N. Liidus saadeti ohvitsere sageli ühest riigi otsast teise ja nad pidid elama nagu rändlinnud - naine, lapsed ja hädavajalik koli kaasa ja mine vastuvaidlematult sinna, kuhu saadeti.
Ega õppimine lennukoolis kerge ei olnud, sest vene keelt oskasid Eesti poisid väga vähe, kuid iseloom oli nii Luil kui Otil kange. Öösiti olid nad salaja taskulambi valgel teki all õppekirjandust puurinud ja vene keelt õppinud, ja ikka selle eesmärgi nimel, et tõeliseks lenduriks saada. Sõjakooli võeti alles siis õppima, kui olid lõpetanud kas keskkooli või tehnikumi. Ohvitseride kool pidi andma kõrghariduse. Sellal olid sunnitud kõikide kõrgkoolide lõpetajad teenima nn. sundaega 3-5 aastat. Poole õppimise pealt selgus Kirovogradis, et kuna võõrkeel jäeti programmist välja, said nad hariduseks selleaegse terminatsiooni järgi "kõrgem lõpetamata haridus" ja nad pidid kooli lõpetamise järel ohvitserina töötama 25 aastat. Üks nende kursusekaaslastest ei pidanud sellele löögile vastu ja poos ennast üles. Õnneks saabus 1960. aastal tänu Nikita Hruštšovile 400 000-le ohvitserile vabadus ja nii Ott kui Lui tulid Eestimaale tagasi. N. Liit kindlustas erru saadetud ohvitserid elukohaga nende sünnilinnas, kuid töökohtasid vastaval erialal ei olnud. Nüüd tuli appi see paljukirutud kommunistliku partei Eesti juhtkond ja nii Otile kui ka Luile sai uueks töökohaks üleliidulise lennunduskompanii Aerofloti Eesti osakond. Leningradis ümberõppimise järel said nad ikkagi lenduriteks. Peale nende oli selles asutuses veel mõned eestlased.
Postitused
2 kommentaari:
Mul on meeles isa jutt, kuidas nad öösel pimedas garnisonis õppisid. Suure magala valgustamiseks põles öösiti vaid üks nn ööpirn, st mingi tavaline elekripirn, mis aga hämara valguse saamiseks oli värviga kokku möksitud. Tublid õppurid Otto ja Lui olid siis küünega kraapinud pirni pealt ära peenikese triibu värvikihti just selle koha pealt, et kistas valguskiir nende koiku poole langes ja selle valgel siis tuupisid nad vene keelt.
Oo jaaa, see on see lugu, millega ka meid õppima innustati :))))))
Postita kommentaar