Geoloogia praktikum Krimmis 25 aastat hiljem I osa

Üks põhjusi, miks ma seda juttu kirjutan on mu enda rumalus, et ahvi kombel hakkasin Ene-Liisi Siberi mälestusi omadega võrdlema. Nüüd emale lubadus antud, et sama teen Krimmi praktika kohta ja kohe häda käes – no ei mäleta mina selliseid detaile, aga eks ma püüan anda endast parima ja pakun oma mälukillukesi etteantud formaadis.

Tartu geoloogiatudengite II kursuse välipraktika oli toimunud juba vähemalt veerand sajandit Krimmis – et ka siis, aastal 1981. Sinna kanti polnud ma kunagi varem sattunud ja Artekis pole ma käinud. Küll oli selleks ajaks mul ette näidata kuuajaline mägimatk 1978ndal aastal Hiina piiri äärde Kirgiisiasse.

Simferopolini sõitsime rongiga. Sõit oli pikk ja palav. Aega sisustasime peamiselt bridge mängimisega. Seda kohati kuni kolmes lauas. Selle tarbeks sai kaardid pihku surutud ka nendele kurusekaaslastele, kes oma elus polnud varem kuradipiiblit lehitsenud.

Kohapeal ühes Krimmi külapoes peksti bikiinidesse riietunud kursusekaaslased välja, sest poes hakkasid kõik naised nende peale näpuga näitama ja läbisegi kõva häälega kisades häbistama. Poes oli müügil väga väheseid toiduaineid. Ostime kaalukaubana sarvekesi, mis mu suureks imestuseks ajalehest tuutusse pakiti. Ja muidugi ostime veini “Listopad” või “Zolotaja Osen” - see oli ikka klaaspudelis. Mingi külapoe kaugust meie ööbimisplatsini mõõdeti kolme veiniga. Noorematele siin teadmiseks, et Venemaal talvel saaniga (ikka kinnine, tõlla tüüpi) sõitmisel arvestati vahemaid ikka tühjaksjoodud samovaride (sütega köetav tee keetmise katel) arvuga.

Peatuskohaks oli meil mitmeid kohti, kust me siis käisime jalgsimatkadel paljudel huvitavatel geoloogilistel objektidel. Kuna kliima oli soe, siis mingeid telke vaja polnud, piisas magamiskottidest. Ööbisime nii kohaliku majapidamise aias lavatsitel kui mingi NSVL ülikooli välibaasis. Meile pakutud ruumid olid seal nii räpased, et eelistasime magada mäenõlval. Paljudele oli ehmatus, et lõunamaal nii järsku pimedaks läheb ja tähed on teise koha peal kui kodutaevas. Nõlv oli aga järsk, kuigi alla ei veerenud keegi, siis ikkagi pidi mitmeid kordi öösel magamiskotiga ülespoole roomama.

Üks vapustavamaid kohti oli Tšufut-Kale koobaslinn.
Pilt wikipediast.

Akustika oli imehea. Peale mõnda traditsioonilist eesti koorilaulu julgesime ühiselt üles võtta ka “Mu Isamaa on minu arm”. Kananahk ihul ja pisarad silmis lubasime kogu kursusega sinna pensionipõlves uuesti laulma minna. Varsti-varsti aeg kohvreid pakkida, kallid kursusekaaslased!

Sealset kuumust oli küllalt raske taluda ja ühel päeval, kui päevaselt marsruudilt tulime, siis sattusime küla kaevule. Poleks elades arvanud, et suudan niipalju vett ühekorraga oma makku mahutada. Vähemalt kaks liitrit korraga ja janu see ei kustutanud. Vastupidi, pärast oli veel halvem olla. Kogenematud põhjamaised inimesed, nagu me olime. Muidugi käis kogu aeg ka võistlus, et kes päevitab ennast pruunimaks. See saavutati pideva päikesepiste piiril olemise hinnaga ja loomulikult algas protsess esmalt totaalse naha kõrvetamisega. See teadmine, et peakatet ja muid riideesemeid on vaja mitte vaid sooja saamiseks vaid ka kuuma eemalhoidmiseks, oli väga visa tulema. Praktika lõpuks õnnestus mõnel peale kolmekordset nahavahetust laiguti ka aste pruunimaks saada.

Korra käisime kohalikus vabaõhu kinos mingit vene filmi vaatamas. Kursusekaaslane pressis ennast esiritta põhjendusega, et ta on lühinägelik, vene keelest hästi aru ei saa, aga kaugemalt subtiitreid raske lugeda. Oi üllatust siis, kui film peale hakkas ja loomulikult Krimmi vabaõhukinos polnud eesti keelseid subtiitreid! Ta lihtsalt tõesti ei mõelnud sellele. Harjumuse jõud on suur.

Krimmi praktikal klõpsutatud fotode tagaküljelt leian samu kohanimesid, kui Ene-Liisil: Suur kanjon, Sara org, Bodraki jõgi ja Trudoljubovka. Noorematele inglise keele oskajatele panen siia juurde Krimmi veel ühe lingi, kus näeb, kui kaunis see maa on. Ja pildike sealtsamast ka - vaata jutu algust.