Geoloogia praktikum Krimmis 25 aastat hiljem II osa

Praktika ise oli juba vaid tingimisi geoloogia praktikum aruandluse mõttes. Kui ühes kohas on ikka 25 aastat ja rohkem käidud – mida uut seal ikka kirja panna on. Praktikumi juhendaja Gennadi Ploom oli oma kursuse poolt varem koostatud aruande kaasa võtnud – et teaks, kuhu tudengeid suunata ja mida vaadata. Seega polnud vaja erilist taipu selleks, kuidas enda kursuse aruannet koostada!

Loomulikult uurisime paikkonna geoloogilistele paljanditele lisaks ka muid kultuurilis-ajaloolisi huviväärsusi. Kas külastasime nüüd täpselt neid kohti, mida Ene-Liis kirja on pannud – paraku mina enam küll ei mäleta.

Mustas meres käisime ujumas. Avalikud rannad olid suhteliselt räpased ja ülerahvastatud. Veidi viisakamad rannad olid aga mõeldud arvukatele sanatooriumite külastajatele. Päris suletud suplemiseks olid sadamapiirkonnad. Meie käisime mingis pool-metsikus rannas, mis oli küll veid tehnomaiguline, kuid selle eest polnud niipalju rahvast. Ja loomulikult oli uus see, et puudus hele liivarand. Enamusele meist oli see esmakordne kohtumine nii soolase veega ja üllatusmoment, et tõepoolest on üleslükke jõud nii võimas. Aga vesi oli läbipaistev, kuigi nii soolases vees ei tahtnud kuidagi silmi lahti teha. Mingeid ujumisprille või peenemat sorti varustust meil loomulikult ei olnud.

Mida me sõime ja kus me söömas käisime – ei mingeid erilisi mälestusi. Kipun arvama, et eks ikka poest mingi saiapäts ja kalakonserv kaasa rabati ja mõnikord helpisime sööklates ja mingit soojemat lurri.

Krimmis jagunes me 15-line jõuk mingil hetkel laiali. Ma isegi ei tea, kuidas enamus kursusest Eestisse tagasi jõudis. Igatahes mina koos kolme kaaslasega otsutasime, et liigume Eestisse tagasi hääletades ja suure kaarega piki NSVL edelapiiri.

Sevastoopoli pilt wikipediast

Selleks planeerisime, et alustame oma teekonda laevaga Sevastoopolist Odessasse. Sevastoopolist on meeles vaid väga militaristliku õhustikuga mereäärne ja meeletu armaada. Ma polnud oma elus nii suuri sõjalaevu varem näinud. Reisilaevapileteid polnud aga loomulikult vabalt saada. Miskitmoodi nihverdades ikkagi õnnestus meil viimasel minutil ennast parda peale kaubelda ja isegi kajutikohad saime. Mu meelest sai mingi suure natšalniku (ülemuse) juurde trügitud ja osavalt välja käidud "tudengikaart". Peab ütlema, et üliõpilastesse suhtuti nõukogude Venemaal kuidagi eriliselt soojalt ja püüti neid alati aidata. Sellist kuvandit (tudeng on südamlik-tark, kuid natuke naiivne, kuid alati vaene) aitas ilmselt kujundada ka NSVLi filmitööstus.

Laeva nime ma loomulikult ei mäleta. Nii uhke see laev ka ei olnud, nagu Ene-Liisi kirjeldatud “Rossija”, aga peen alus sellegi poolest.

Sama moodi oli esimene käik dušši alla ja valge inimese tsiviilriided selga ja laevalaele patseerima. Pool ööd sai sama moodi lõunamaist ööd imetletud ja hommikuks olime Odessas. Seal sai imetletud Ooperiteatrit (väljaspoolt) ja käidud muidugi kuulsatel Potjomkini treppidel. Pilt Wikipediast