Geoloogia praktikum Krimmis.I osa

Üks põhjusi, miks ma geoloogiat õppima läksin oli reisimine. Tartu tudengite II kursuse välipraktika toimus juba mitmendat korda Krimmis. Meie sõitsime oma kursusega sinna 1956. a. Mulle oli 1949. aastal Artekis viibimisest see käidud-nähtud koht, kuid huvi pakkus ikkagi.

Simferopolini sõitsime rongiga ja enne edasi minekut oli meil linnas väike peatus. Sealt jäi meelde poeskäik, kus puutusime kokku meist hoopis erinevate kohalike tavadega. Nimelt oli Anne-Liisil seeliku asemel jalas dressipüksid ja poes hakkasid kõik naised tema peale näpuga näitama ja läbisegi kõva häälega kisades häbistama.

Selline riietus oli seal sama häbiväärne kui naiste päevitusriided ja meeste lühikesed suvepüksid, millepärast hiljem ei lubatud osal meie inimestest Krimmi Observatooriumi ruumidesse tugeva äikesevihma eest varjulegi minna.

Peatuskohaks sai meile ühe majapidamise õu ja aed Partisanskoje külas Podraki jõe kaldal, kust me siis käisime jalgsimatkadel paljudel huvitavatel geoloogilistel objektidel. Magasime aias telkides ja süüa tegi meile õhtul ja hommikul perenaine. Lõunaks võtsime midagi nosimiseks kaasa.

Üks kenamaid kohti oli Suur Kanjon, mille põhjas pikalt matkasime ja paljandeid kirjeldasime. Seal ligidal poes oli imekombel müüa suitsuvorsti, mida kõik siis ostsid ja esialgu hoolega sõid. Kuna vorsti sees olevad pekitükid olid kollast värvi, teatas keegi, et see on hobuseliha vorst. Nii mõnigi hakkas selle jutu peale oksendama.

Ai-Petri mäe otsas oli meile ennetundmatu söögiasutus-šaslõtšnaja, kus serveeriti ilma kartulite ja soustita lihatükikesi, mille kõrval oli lahti lõigatud punase sibula rõngad. Ära me sõime, kuid ega ikka ei maitsenud küll!

Mäe lagi (jaila) oli oli karstilõhedega ja suhteliselt lauge. Kunagi oli sealt filmitud don Quiote seiklusi ja sellest olid sinna jäänud puust tuulikud.

Ai-Petri lõunanõlval olid kunagiste asukate koobaslinn kividesse uuristatud elamiskoobaste ja toidu panipaikadega.. Omapärane oli ka kuešta - vanade kulunud mägedega ala ja samuti vaatamisväärsuseks tuule poolt auklikuks errodeeritud mäenõlv.

Sealset kuumust oli küllalt raske taluda ja ühel päeval, kui nägime suurt betoonkallastega ümbritsetud veekogu, läksime kõik sinna suplema. Pääsesime ainult hoiatusega ja vangi ei pandudki, kuigi see oli väga tähtis strateegiline veehoidla, kus suplemine on kategooriliselt keelatud.

Peale meie olid Krimmis praktikal geoloogia tudengid nii Leedust kui ka Moskvast. Ükskord otsustati teha korvpalli võistlus Moskva-Baltikum. Moskvalastel oli võistlejaid paarisaja tudengi hulgast valida, meid oli aga ainult 25 eestlast ja 25 leedukat, nendestki pooled plikad. Meie kursuse Aavo ja üks Leedu poiss olid aga vabariiklikul tasemel mängijad ja suur mõõduvõtmine lõppes Baltikumi võiduga. Järgmisel hommikul ilmnes, et keegi oli suure vihaga korvi postid maa seest välja tõmmanud.

Üks pahandus oli meie poistel perenaisega. Nimelt olid noormehed mägedes kolades ühe ussi maha löönud ja siis, kui tüdrukud parajasti viinpuuväätide all söögilauas istusid, torkasid poisid selle kepi otsa kinnitatud ussi tüdrukute nina alla. Meie loomulikult panime kisama. Perenaine oli kole tige ja võttis selle poiste käest ära. Nurumise peale lubas ta lahkumisel ussinaha poistele suveniiriks tagasi anda, kuid tegelikult mattis ta selle hoopis maha.

See eelkirjeldatud osa oligi meie põhiline praktika. Edasi laskusime Ai-Petrilt alla ja mitmed meist kõrvetasid sellel teekonnal ennast mingite mürgiste taimedega. Taimed ise jäidki meile tundmatuks, kuid saadud kublad tegid hulga aega valu.

Edasine mere ääres viibimine oli juba rohkem puhkus kui praktika!