Kord või paar aastas tuleb Ene-Liis päälinna. Ega ta seda kohta üleüldse ei armasta, aga mis teha - ikka on vaja aeg-ajalt käia. Ikka nii, et üks tee ja mitu asja. Enamuses põikab ta ka Nisu tänavasse - kas korraks või ööbimisega. Nagu praegugi. Tudub diivanvoodis ja loeb seda juttu jõulu alal. Enne tema saabumist on minul alati kergelt naeruväärne paanika - appi - peab kodu koristama - ema tuleb!
Ene-Liisiga linna peal ringikäimised on väga harivad. Ega muidu igapäev töö-kodu marsruudil ise ka ju eriti kõrvalpõikeid ei tee. Seega jalutame koos kui turistid ja uudistame.
Kui Ene-Liis midagi Tallinna kohta ütleb, tõmban juba ette kaitseasendi sisse, kuigi alati polegi põhjust. Muidu polegi eriline päälinna patrioot. Samas ei kannata ma, kui keegi mitte-Tartus-sündinu-kasvanu Tartut kirub. Minul on nii Tartu kui ka Tallinna kirumine loomulikult lubatud. Sest viimased 23 aastat olen suguvõsa meelest "ajutiselt" siin elanud. Seega pool elu. Kui peale ülikooli lõpetamist mind Tallinna suunti, siis vangutas Memme pead ja teatas, et meie suguvõsas pole keegi põhja pool Põltsamaad elanud.
Aga Tartu kraanivesi on maitsvam, selles on emal õigus. Ja merd pole ma ka armastama hakanud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
4 kommentaari:
Uskumatu, et 23 aastat juba!!! Kui nüüd Anni-Paula vanusele mõelda, siis on täitsa loogiline. Ja Kail on õigus - mulle tundub tema pealinnas elamine ikka veel hoolimata möödunud aastatest ikka ajutine :)
Ajutine muidugi, kus siis teistmoodi,eks ta suunati parast ylikooli ja jai pisut pikemaks pidama. Suunamised on koik ajutised.
Ma hakkasin tunnistama Kai tallinlannaks olekut peale tema Nisu tänavale kolimist. Õigemini juhtus see siis, kui Kai pärast korteriostu teatas, et on hakanud alles nüüd Tallinnat oma kodulinnaks pidama.
Varem olin veendunud, et küll ta Tartu tagasi tuleb. Ikka siia poole emajõge ka veel :)
Ka mina olen kogu aeg veendunud, et Kaie Tallinnas viibimine on ajutine. Ta ikka kuulub siia, Liivimaale.
Postita kommentaar