Mälestuskild sellest, et keelekümblus pole mitte taasiseseisvusaja väljamõeldis. Aastatel 1970-1974 läbisime meie seda Epuga iga juunikuu ja kohaks Vääna-Jõesuu: pionerlager iimemi Timofeja Romashkina. Tegemist oli lendurite (peamiselt sõjaväelaste) laste laagriga ning eesti keelt oskasid seal vaid kolm inimest: mina, Epp ja laagri arst.
Esimest korda, peale teist klassi, oli ikka ekstreemne elamus küll. Kaasas ema soojad sõnad tema Artekis viibimise kohta ja Mammi kaudu levitatud sugulaste mälestuskillud Siberi küüditamistest. Laagri kodukord oli nagu Preisi sõjakoolis ning seetõttu sõnavara polnud eriti vaja selleks, et aru saaks, kuhu istuda-astuda. Verbaalne kommunikatsioon on tõepoolest vaid tilluke osa üldisest suhtlusest!
Aga juba 9 aastasena õppisin selgeks sellised vene keelsed sõnad, mida ka aastaid hiljem koolis ei õpetatud. Lokirullid, rinnahoidja, huulepulk, ripsmetušš (selline pappkarbis olev must ristküliku kujuline värvikamakas, mille sisse sülitati ja selle sees plastmassist harjakest hõõruti) olid vaid leebemad neist. Peale suure sõnastikuvälise sõnavara õppisime ikka tavalise rääkimise ka selle viie aasta jooksul selgemaks.
Paar korda nädalas oli muusikatund, kus korpulentne vene daam tõmbas akordioni lõõtsa lahti ja kõik pidid laulma. Ka mina ja Epp, kuigi vaid sidesõnadest saime aru. Laste ühiskoor laulis hingekriipivaid meloodiaid vanemate külastuspäevaks organiseeritud kontserdil. Buchenwaldi häirekella nimelise laulu sõnadest sain alles hiljem aru, kui koolis õpetatav sõnavara selleni küündis.
Mere ääres käies (organiseeritult ja rühmade kaupa) oli kummaline möödaminnes kuulda, et mõni rannaslebaja rääkis eesti keelt. Nagu keegi oleks mind Venemaalt korraks Eestisse toonud. Keelekümblus oli täielik, koos keele ja kultuuriga.
Postitused
4 kommentaari:
Vot sellist keelekümblust endale küll ette ei kujuta. Aga keele saite vast ikke korralikult vähemalt suhu.
Wow milline uhke diplom!!! Usun, et mul peaks ka vist paar sellist (ajavahemikust küll 10 a edasi) ema juures kapis veel alles olema.
Minu 1. pioneerilaager oli Kukulinnas kuue aastaselt.
Ei mäleta kas too aasta või sealt edasi (Tiu oli ju alati 2 aastat vanemas rühmas) juhtus sihuke asi, et kiigul püsti tõustes lõin oma pea ära vastu kiigu metall-konstruktsiooni. Oli laagri esimene päev. Hiljem läksime laagrijuhi kõnet kuulama suurde saali. Nuh, selle reaktsiooniks ma siis oksendasin ja mind sai arsti juurde viidud. Diagnoosiga peapõrutus, viis meie noor meeskasvataja mind kätel 16 tüdrukut mahutavasse rühmatuppa nari teisele korrusele, kust ma kasvataja silmapiirilt kadudes koleda pissihäda tõttu kohe WC-sse põrutasin, hoolimata, et tegelt oli mulle 7 päeva lamamisrežiimi määratud.
Vanem tark õde Tiu ütles, et kirjas koju pean ma tingimata mainima, et minuga on kõik korras. Nii ma siis emale-isale postkaarti saates kirja paningi: "Kõik on korras, sain peapõrutuse." Tore sündmus oli, et ema-isa järgmine päev meil külas olid, kuigi külastus oli lubatud vaid 1 kord selle kuuajase vahetuse jooksul, külastuspäeval. Täiusliku privileegi elasime üle :)
Lisan Epu juttu samal teemal FB-st kopeerides:
---
Peaks välja uurima, kes see Romashkin oli. Looduslikult imekaunis koht, mändide all ja meri kilomeeter jalutada. Kogu tegevus toimus vene keeles, kuna lendurid olid tollal põhiliselt venelased. Jalutuskäik randa toimus rivis venekeelseid laule lauldes ja ma ei tegi, mis selle asja nimi on, aga miskeid hüüdlauseid hõigates. Meie õega olime kaks ära eksinud eestlast ja mõni pooleestlane veel sekka. Valitses täielik kasarmukord. Hommikul kätekõverdused spordiväljakul. Muideks, korjasime ka oblikaid supi tarbeks, aga selle panen positiivse poole peale. Lõuna ajal unetunnil külje keeramise korraldus. Saan vanematest aru, neil oli ka väikest puhkust suvel lastest vaja. Eks karastas keha ja vaimu ja vene keele saime me mõlemad ka selgeks, aga vabatahtlikult ei kordaks. Olin seal vast ca 5 suve järjest nii 4 nädalat iga kord.
---
Sööklas oli seinal pilt "Üheksas laine". Minu jaoks oli kõige mõnusam aeg, kui sain aega veeta arstipunktis miski kurguhädaga. Sealt sain tuttavaks arsti tütre Daisiga, kellega lapsena aastaid kirjavahetuses olime. Ja veel oli oli suur privileeg olla värava valves putkas, seal oli 2 inimest ja sai malet mängida.
Postita kommentaar