Kammisin kõvaketast ja mis ma leian - vanad sisse skännitud pildid. Ma küll foto täpset kuupäeva ei oska öelda, aga eks ta veebruari esimene-teine nädal ole. Ja aasta on raudselt 1987. Inimesed pildil peaks probleemideta ära tuntavad olema. Selle tombu nime saate kuupäevast tuletada. Pööraks siinkohal tähelepanu järgmistele detailidele: issi vanakoolikad vuntsid (kahtlemata omal ajal väga moes), emme maikellukese müts (kindlasti ise heegeldatud), karvakrae ning loomulikult suitsukarva päikseprillid.

Aasta hiljem (1989). Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Vunts on väiksemaks jäänd, prillid uued. Emme on soengut muutnud (ja vist paar kilo juurde võtnud). Tegemist on Hermanni tänavaga, kuna sellist tapeeti vist kusagil mujal ei leidu - vaieldamatu klassika.
5 kommentaari:
Väga mõnusad pildid.
Ülemine on tõeliselt klassikaline "nunnu" pilt :)
Wow! Pildid on vinged ja siia panemist 100% väärt!!!
Juhin tähelepanu veel teise pildi mõnele detailile - kettaga telefon ja Kai udupeen plaadimängija, mille peale suisa kade sai oldud.
Ülemise pildi kohta Paulale teadmiseks veelkordselt, et no ei olnud novembris 1988 Tartus Toomemäel naistekliinikus tol päeval fotograafi, kes oleks sind samasuguse nutsuna tulevastele põlvedele fikseerinud. Palun väga vabandust, et sind on esmakordselt jäädvustatud törts hiljem.
Ja siin pole midagi tegemist tõigaga, et esiklast on alati rohkem pildistatud kui järgmist. Aga selles olen jah, ühte meelt, et kui pildistamiseks läks, siis vanem õde ronis ka alati pildi peale. Mõningaid "solo" pilte lapsepõlvest on ikka mõlemal ette näidata!
Laps nr. 2 - Oi kui tigedaks mind mõnikord see Ene-Liisi väljend mind tegi. Nüüd enam mitte ja teeb nalja
Oi ma mäletan kui sai veel Orase tänaval kedratud kettaga telefoni pühapäeva hommikuti ning küsida mis kell on.
Postita kommentaar