Tiiu ja titekäru

Esimese pildi peal on Mammi 1960ndal aastal Zekiwa udupeene vankriga Tähe tänava aias, sees Epp. Vankrit jagus ka minule. Teisel pildil on Ene-Liis Peipsi rannas 1972 aastal mitte enam nii udupeene punase nõuka-aegse vankriga, mida Anule ei jagunud enam. Selle kohta loe alt

Mareti titekäru lennutamise meenutamiste peale tuli mul kohe kaks seotud lugu meelde.

Esimene. Tiiu vankrit hoiti mõnikord Riia tänaval all koridoris tagumise ukse juures. Üks öö, kui isa üleval passis (nagu alati - ööloom nagu ta oli), tundis ta järsku koridorist kärsahaisu. Keegi oli ilmselt koni vankrisse poetanud ja see põles. Leekides titekäru lükati õue peale. Isa oli aga selle trepist allatormamise aktsiooniga võtmed tuppa unustanud ja ei saanud enam korterisse sisse. Ka telefoniga helistamine ei aidanud. Hirmus, et naine ja lapsed on vingu sisse jäänud - lõhkus ta korteriukse maha. Tormates magamistuppa ärkas imik Tiiu üles ja Tiiu vigina peale ka Ene-Liis. Isa ei suutnud kuidagi mõista, kuidas on võimalik, et tite vigin suudab ema äratada, aga korteriukse mahalõhkumine mitte.

Teine. Võrtsu puhkekodus oli Anu titekäruga pandud magama sakstemaja teise korrusele viiva trepi alla. Tiiu, paras paar aastat vanem jõmpsikas, tahtis ilmselt oma õde hoida ja sõidutas Anu koos käruga meetrikõrguselt betoonplatvormilt alla. Käru läks kummuli ja titt veeres välja. Õnneks olid titekärul küljes ka kummiga kõrinad, mis olid risti üle korvi ja pehmendasid matsu.