Kui Ene-Liis mulle selle Dale Carnegie EW aeg üllitatud teose pubeka rasketel päevadel pihku pistis, olin ma püha viha täis. Ei ole eetiline inimestega niimoodi manipuleerida, arvasin siis ma oma eale igati sobivas must-valges maailmapildis. Aga siis hakkasin üha paremini mõistma ja tabama hetki ema käitumist, mida ta ise klassifitseerib oskuseks saada hästi läbi nende inimestega, keda tavaliselt peetakse "võimatuteks inimesteks". Kõrvalmärkusena siin niipalju, et ta on ise tunnistanud, et tema oskused võrreldes tema isa omade, st Taada omadega, on ikka kesised.
Seitsmekümnedatest on meeles hetk, kui reedese koristamise käigus läks Ene-Liis diivani kateteks olevaid rüiuvaipu koridori rõdult kloppima. Selline tegevus on teatavasti väga taunitav põhjusel, et eralduv tolm lendas tuulega teiste inimeste akendest sisse. Loomulikult oli kohe koridoris kohal ka sõjakas ja räuskav vene mutt oma õigustatud pretensioonidega. Selle asemel, et midagi vabandada või ennast süüdi tunnistada suunas ema jutu rüiuvaipadele selle nurga alt, et kust need saadud, millal, kelle käest ja muu siuke tüüpiline nõuka-aegne defka jutt. Natuke koos delikaatselt (NB! kuid poliitiliselt korrektset, arvestades sihtgruppi) raskete aegade kirumist ja juba nad noogutasid koos ja ühine vaenlane oli leitud, kelle poole oma nördimus suunata! Mina vaatasin ja imestasin seni kuni sain, st kui ema mulle vaibad sülle lükkas ja käskis siva tuppa minna. Ene-Liis jäi veel koridori edasi suhtlema.
Selliseid eneseabi õpiku näiteid on sellest ajast kogunenud küll ja küll. Ja mis seal salata, inimeste peent manipuleerimise kunsti hakkasin ka mina harrastama.
Postitused
3 kommentaari:
Kus sa seda rakendanud oled?
Vot selle loo juures olen Kaiga 100% nõus! Ka mulle soovitas ema seda raamatut ja minu tunded ei erinenud Kai omadest mitte karva võrdki. Ja tuleb tunnistada, et seda 'manipuleerimist' kasutan nüüd küll pea igapäevaselt ning elu on tõesti lihtsam ja naeratab vastu :))))
Huvitav kellele ta seda raamatut soovitanud ei ole?! :D
Postita kommentaar