Jutt siis legendaarsest Mammi võidetud valgest 01-st, žigulist (väljamaa nimega Lada), millel udupeened kunstnahast helebeežid istmed sees olid. Kõige pärl auto juures tundus käigukasti nupp - alt veinipunane, peal läbipaistva plastkaane all oli hõbedane vanaaegne automudel valgel põhjal. Auto mustalt krobeliselt armatuurlaualt oli minulgi olnud vahel luba tolmu pühkida - eriline au, sest muidu ei tohtinud autot kusagilt peale ukselingi puudutada (nu istmeid ikka võis ja turvarihmad pidime ka ise kinnitama ning küsimise peale sai akent ka alla keerutada), sest "ega neid pisikesi näpujälgi pole kellegil vaja".
Roolikogemusest ikka ka -
Kord Võrtsu äärest Tartu poole minnes (või poodi) otsustas isa sellel kahekilomeetrisel kruusateel, et paras aeg on Tiule autosõitmist õpetada. No ja rooli siis Tiu saigi, vajutas isa käsu peale sidurit, gaasi ja puha, nii, et isa siis vahetas käiku. Mina kõik see aeg lõugasin (sealt edasi, kui isa vait käskis olla, lõugasin mõttes), et tahan ka sõita. Polnud ma küll seda erinevalt Tiust pikemat aega isa käest luninud, ent kui juba Tiu sõitis, siis miks mina ometi ei saanud! Oma vanuseks pakun max 4 aastat, sest Tiu minu arust veel koolis siis ei käinud. Nu ja seda juubeldust siis, kui isa mu sülle võttis ja rooli mulle usaldas. Aaa selleks ajaks olime jõudnud tee sellesse ossa (alguse/lõpupoole - oleneb, et kust poolt vaadata siis), kus juba mõlemal pool sügavad kraavid on. Hirmus oli "vastutada" selle metall-tangi eest , mis "tuhises metsiku kiirusega" mööda täiesti sirget teed. Kole raske oli rooli hoida nii, et kraavi poole ei läheks. Olin täiesti veendunud, et just kraavis me lõpetame. Pisarad palgeil (minu palgeil siis ikkagi) jättis isa auto lõpuks seisma. Pakun, et 500 meetrit mina selle roolis ei läbinud. Jalad värisesid kui sülest maha ronisin. Ümber auto kõrvalistme taha oma kohale istuma minek oli kole kurnav. Süda puperdas sees. Häbi ja hirm oli. Ühe Anu kohta olin siis tol korral edasi autos erakordselt jupp aega päris vait ning vagusi.
Postitused
2 kommentaari:
Tauri Ott oli ju kunagi nooruses sõiduõpetajana leiba teeninud. Lisaks minu sõitmaõpetamisele tsiteerin ma alatihti kõval häälel tema kahte raudreeglit, mis on sobilikud pea iga kord, kui ma kellegi teise autos reisijana istun:
1) Autot juhib ainult üks inimene
2) Kõik panevad oma rihmad kinni
Sugulaste autos viibimisel teist reeglit ei pea tsiteerima. Küll aga esimest ja vaid mõnikord. Näiteks kui Ene-Liis juhtiva töö ellik kaardilugejana nn järsku ja ette hoiatamata sõna võtab. Aga seda eriti tihti ei juhtu - Tauri Otti kool on kõva! I
Hakkasin kommentaari ennist kirjutama ja väga pikk sai. Tegin siis kohe eraldi postituse. Ja see rihmad kinni on ikka nii veres, et auto ennem lihtsalt ei liigu, kui kõigil on rihmad kinni. Loodan, et olen selle Monale ka suutnud edasi anda.
Postita kommentaar