Täna hommik algas meie peres kurva tõdemusega, et meie notsu maine teekond oli lõpule jõudnud. Notsu sai oma viimase vooderdatud pesa kingakarpi ja õhtul sai Tähe tänava aias põletusmatus korraldatud. Anu juures pidasime maha väiksed peied. Seal tagaaias tule juures olles hakkas ema meenutama seda, kuidas ta oma lapsepõlves sinna aianurka mitmeid loomi matnud on ja ka meie Anuga oleme seda teinud. Oma puhkepaiga on seal leidnud koerad, kassid ja muud pisemad lemmikloomad, aga ka linnud, mesilased ja teised väiksemad loomad. Sel meenutamise hetkel oli tahtmine kohe kõva häälega öelda, et see ema jutt oleks väga sobilik siia ajaveebi ülestähendamiseks, aga ta ju veel ei tea, et selline koht on olemas ja ootab tema mälestusi.
Postitused
2 kommentaari:
Notsust on kahju küll, kuigi ma temaga vähe tuttav olin. Aga ei usu, et põssade paradiis on kehvem kui see, mida inimestele lubatakse
Aga Ene-Liisi muljetuste algust ootan ma ka põnevil, nädalake on jäänud.
Kõige meeldejäävam oli kunagi saksa ajal või veidi peale sõda ühe auto alla jäänud kiisu matus. Kutsusin kõik ümberkaudsed lapsed kokku, kaevasime haua ja matsime kassi kõige reeglite kohaselt. Isegi rist sai tehtud ja lilepärjad. Õhtul tuli üks meile tundmatu naine , kes oli oma kiisut otsides kuulnud meie suurjoonelistest matustest ja tõi meile palju komme ,või oli isegi šokolaadi.Vapustav elamus oli sellel vaesel ajal muidugi see viimane.
Postita kommentaar