"Meie mälestuste raamat"
sisaldab ka ema artiklit,
mida siis copy'n:
DEFITSIIT
Puuviljade nägemine ajas nutma
Ene-Liis Taur (sünd 1936):
1988. aastal olin omateada paljunäinud ja -lugenud ekskursioonijuht, kui sain pärast kaheksa- või üheksakordset äraütlemist loa sõita külla sugulastele USA-sse. Istudes Moskvas USA firma lennukisse, kus olid ainult nõukogude inimesed, juhtus midagi kummalist - üleüldises eufoorias toimus suur vennastumine. Inimesed rääkisid avameelselt endast ja oma kavatsustest, pelgamata, et keegi võiks neid selle eest represseerida.
Üle terve lennuki räägiti järgmist anekdooti:
"Satub nõukogude naine kapitalistlikku riiki ja külastab üht tavalist kauplust. Poes loomulikult on vabalt saada kõike, mida inimhing igatseb.
Edasi on kolm võimalust.
1. Vaatab ja vaatab see naine poelette klaasistunud silmadega. Siis minestab ja kukub. Keegi ei suuda teda äratada.
2. Viskub kogu kehaga letile, ajab käed laiali ja hakkab karjuma: "See kõik on minu, minu! Ärge trügige ligemale!"
3. Hakkab nutma ja ei suudagi nuttu lõpetada.
Lennukis oli ka küsimus kõigile, et millise variandi teie valite? Ning eks me siis kõik naersime nende rumalate anekdootlike naiste üle.
USAsse jõudmise kolmandal päeval külastasin sugulasega poodi, millest anekdoot jutustas. Oli novembri algus. Nii kui poodi sisse astusime, võttis meid vastu puu- ja juurviljade osakond, kus olid maasikad, ananassid, apelsinid, banaanid jne. Ehk kõik see, mis praegu nii meile kui ka meie lastele täiesti loomulik tundub.
Mul oli siis aga kodus neli last (28-, 27-, 16- ja 14-aastane), kes polnud elus banaane näinud, söömisest rääkimata. Ja millegipärast meenus mulle hoopis vana kodune lugu, kui olin keetnud perele seajalgadest ja rupskitest sülti. Ema tuli külla ja arvas, et maitse oleks parem, kui lisaksin vasikaliha. Selle peale tegid mu lapsed suured silmad - kas vasikaid tõesti süüakse?
Nüüd on teie kord arvata, kuidas käitusin mina, enda meelest tark ja ennastvalitsev uhke 52-aastane pereema USA poes? Ma pöörasin oma võõrustajale selja, teeseldes, et uurin hoolega tükeldatud porganditega vitriini ja - hakkasin nutma....
Postitused
2 kommentaari:
Ma mäletan ka kuidas ma aastal 1989 esimest korda Soomes käies tõin külakostiks kaasa välismaa õlut ja banaane. Siim ja Markus hoidsid oma banaanid nii kaua alles, kui me kusagile minema hakkasime ja siis sõid neid uhkelt (ja muidugi lollitades) mööda tänavat jalutades.
Ka minu esimene visiit välismaale oli üheksakümnendate alguses ja Rootsi. Toidupoes ei hämmastanud mind mitte niivõrd kaubaküllus (tundmatud puuviljad ja kõik muu eksootika niikuinii)vaid see, et meie nii tavalisi ja koduseid leibasid-saiu müüdi ka viilutatult. Seda polnud ma oma elus varem näinud ega selle peale tulnud. Oh, kas tõesti inimesed on nii laisad, et isegi leiba ei viitsi lõigata - selline emotsioon on meelde jäänud. Nüüd ma ise ei mäleta, millal ma viimati viilutamata saia-leiba ostsin.
Postita kommentaar