10. veebruaril 2005 avaldas LõunaLeht Malle Elveti loo Ülikooli kohviku taasavamisest. Ühes lõigus on sõna antud ka Ene-Liisile. Kopeerin selle lõigu ka siia, tervet lugu saab lugeda siit.
Pilt on pärit Riia tn fotoalbumist, tehtud Werneris ilmselt aastal 1975. Pildil on skulptor Aulin Rimm, omaaegne Vanemuise primadonna Helga Lilleorg ja proua Hermiine Jürgens, kes oli tuntud ka Äksi nõiana.
«Kohvik algab kohvist, kohviku ümber hõljuvast saia ja hobusekuse lõhnade segust. Ja seltskonnast, kes kindlas paigas koos käib,» teab rännumaias geoloogiharidusega Ene-Liis Taur, kes on kohvikute hõngu tunnetanud erinevatel kontinentidel. Taur loodab, et kohtab uue hingusega vanas kohvikus taas oma kunagisi kaaslasi.
Postitused
5 kommentaari:
Emale meeldis küll Werneris käia... Vahel ei õnnestunud tal meist (Anust - Tiiust) kuidagi selleks ajaks vabaneda. Nii loeti enne pühalikku paika minekut meile hullud sõnad peale - kuis istuda, astuda ja mille puhul üleüldse võib suu lahti teha. Kohvikus sobimatu käitumise puhul üritas ema meid kohvikus mitte sõnaliselt korrale kutsuda vaid astus salamisi laua all oma jalaga meie varvastele, ise kramplikult naeratades. Aaa kohvi-saia-koogi-sigareti-naha jmt hurmav hõng oli vapustavalt mõnus ja enamasti osteti ühe (ainult 1! rohkem ei nori!)lubatud saia/koogi asemel ikka mingi teine hiljem veel - juttu ju jätkus (nii neil, kellel rääkida oli lubatud kui ka meil) kauemaks :)
Anu mälestused tõid mulle kohe naeru näole, olid jah need värgid nii. Isegi see jalaga togimine tuli nii elavalt silme ette :))))
Ka meie Epuga saime sellest Werneri õhustikust osa - tõeline vaimueliitide kogunemiskoht, kus meie roll oli vaikselt ja viksilt ennast üleval pidada. Meeles on seik enne ja pärast Tiiu sündi. Raseduse ajal käis Ene-Liis ringi Memme mantliga, mis oli rätsepa juures õmmeldud ehk just spetsiaalselt tehtud nii, et Memme suur (NB! vanainimese) kõht välja ei paistaks. Ja nii jäi ka Werneri seltskonnas Ene-Liisi rasedus (vähemalt mõnedel), märkamata. Ja siis järgmine kord, kui ema Wernerisse pääses, siis küsiti, et kus ta küll vahepeal on nii pikalt viibinud Vastus oli lühike ja konkreetne, et sünnitas tütre. Viisakalt ning lühidalt õnnitleti ja siis jätkus jutt jälle kõrgete aadete, vaimsuse ja muu temaatikaga. Ei miskeid tite-jutte - vot nii!
Kasukaga oli kole naljakas lugu see, et ükskord hakkasin kiiruga Wernerist lahkuma, panin kasuka selga ja juba sammusin ukse poole. Siis kostis tuttavate lauast suur naer ja hüüd, et kuhu nüüd nii kiire. Palun minu kasukas tagasi panna! Ega see ema kasukas ju mul veel nii omaseks polnud saanud, et oleks kohe taibanud, et see, mille selga panin, ei olnud õige. Küll oli hea, et pool Werneri külastajaid olid tuttavad, muidu oleks varga sildi külge saanud.
Tegelikkult ei saanud Malle Elvet, kes minu sõnu ajalehes kommenteeris, asjast õigesti aru.See hobusekuse jutt käis ainult Viini kohta, kus me Ottiga koos suvisel kuumal ajal käisime.Viini südalinnas sõidutati turiste hobuvankritega ringi, ilm oli palvav ja ammu polnud vihma olnud. Kohvikute uksed-aknad olid avatud....
Postita kommentaar